Nõuanded

Pärast tuimastuse tegemist peab olema ettevaatlik hammustamisel, et ei näriks katki keelt, põske või huult. Eriti oluline on seda jälgida alumiste hammaste parandamise järgselt, sest siis on tuimastuse mõju pikem ja tugevam. Söömist on soovitav vältida tuimastuse kadumiseni.

Tuimastus võib teha ka veidi uniseks, eriti pikkade protseduuride puhul tehtud suuremate tuimastuskoguste korral. Sel juhul pole kohe peale visiiti soovitav autorooli istuda.

Pärast täidise paigaldamist:

• võib hammas olla hell või tundlik külmale-kuumale. Need kaebused kaovad enamasti mõne päeva kuni mõne nädalaga.
• võib esineda kerge valulikkus kokkuhammustades. Selline hellus võib samuti püsida paarist päevast paari nädalani. Enamasti kaob tundlikkus siiski mõne päeva jooksul. Kui aga hamba hellus püsib või tekivad spontaansed valuhood, tuleks uuesti hambaarsti poole pöörduda.
• Vahel on sügava hambaaugu tõttu hambanärv nii palju kahjustunud, et tavalisest täidisest hamba paranemiseks ei piisa ning hammas võib hakata valutama. Valu võib tekkida mõne päeva jooksul peale täidise panemist või ka hiljem. Sel juhul vajab hammas juurekanalite ravi.
• kui arst on asetanud ajutise täidise, ei ole soovitav pärast arsti juurest lahkumist tund aega süüa.
• kui hambatäidis on kare, hambatäidis jäänud “kõrgemaks” või takerdub hambaniit hambavahet puhastades, juhi sellele arsti tähelepanu ning palu täidist viimistleda. Sellised viimistlemata piirkonnad koguvad kergesti hambakattu ning võivad tulevikus põhjustada sekundaarkaariest ehk täidise kõrvale uue hambaugu tekkimist.

Harjumine uue hambaproteesiga

Pärast suust-eemaldatava proteesi paigaldamist võib proteesi kandmine olla esialgu ebamugav. Olge kannatlik ning püüdke proteesi ebamugavustundest hoolimata kanda, et sellega võimalikult kiiresti harjuda. Esimesed kaks nädalat proteesi valmimise järgselt on kõige raskemad. Selle aja jooksul kandke proteesi ka öösiti ja eemaldage suust protees vaid puhastamiseks. Hiljem on soovitatav protees ööseks suust ära võtta.

Alguses võib uue proteesiga rääkimine ja söömine tunduda keerulisena. Kõne paraneb varsti, kuid võite sellele ise kaasa aidata näiteks lugedes valjusti peegli ees. Söömisel eelistage pehmemat ja mitte väga kuuma toitu. Suutäied olgu väikesed.

Kui Teil on raskusi uue proteesi suhu asetamisega või eemaldamisega, või te mingil muul põhjusel ei saa proteesi kanda, võtke ühendust oma hambaarstiga. Pange protees suhu vähemalt 2 tundi enne arsti vastuvõtule tulemist – see aitab arstil paremini proteesi korrigeerida.

Proteesi puhastamine

Peske hambaproteese hommikul ja õhtul. Proteesid võivad kukkudes kergesti katki minna, peske neid veega täidetud kraanikausi või pehme käterätiku kohal.

Eemaldage proteesid suust ja harjake hoolikalt kõiki proteesi pindasid. Ärge kasutage hambapastat, sest see on abrasiivne ja võib proteesid ära kriipida, nii et see hakkab kiiremini mustust koguma. Pesemiseks sobib hästi nõudepesuvahend või vedelseep ja pehme hambahari või spetsiaalne proteesi puhastushari. Kui proteesil on metallist klambrid, siis tuleb ka need väga hoolikalt puhastada. Kõige lõpuks loputage proteesi korralikult voolava vee all.

Ärge kasutage kuuma vett, alkoholi, valgendit – need kahjustavad plastmassproteesi, muutes selle hapraks või põhjustades värvi muutusi.

Peale igat söögikorda loputage suud ja proteesi veega.

Peske 2 korda päevas puhtaks ka suuõõs – olemasolevad hambad, keel , igemed, suulagi. Limaskestade harjamine parandab ka vereringet suus. Kasutage pehmet hambaharja ja hambapastat. Ärge kasutage sama harja nii proteesi kui suu pesemiseks!

Kord nädalas on soovitav kasutada apteegis müüdavaid proteesi puhastustablette. Pärast õhtust puhastamist hoidke proteese 10-15 minutit puhastustableti lahuses. Selleks asetage sooja veega täidetud anumasse puhastustablet ja seejärel hambaprotees. Puhastustableti lahus aitab proteesidelt eemaldada limaskesta haigusi põhjustavaid mikroorganisme. Loputage proteese korralikult voolava vee all, et eemaldada puhastuslahuse jääke.

NB! Kasutatud lahus visake ära!

Kasutamine öösel

Juhul kui proteesid väsitavad limaskesta võib need suust ära võtta ja panna niiske salvrätiku sisse pakituna kaanega plastkarpi või suletavasse kilekotti. Kuivalt hoides muutub proteesimaterjal hapraks ja võib kergesti murduda.

Kui proteesid ei sega ja patsient tunneb end nendega mugavalt, võib need ööseks suhu jätta, olles proteesid eelnevalt korrektselt puhastanud.

NB! Ärge kasutage riiete taskuid proteesi hoidmiseks!

Proteesi parandamine

Proteese ei tohi ise painutada ega lihvida. Proteeside metallist osad on tehtud kroomkoobaltist, mis painutamisel kergesti murdub. Kui protees on mingil põhjusel katki läinud, siis ei tohi seda ise kokku liimida. Nii võib proteesi ära rikkuda ja seda ei pruugi enam parandada saada.
Kui hiljem tuleb mõni oma hammas eemaldada, siis mõnikord saab tühja koha täitmiseks proteesile uue hamba lisada.

Proteesistomatiit

Proteesikandjatel leidub suus alati rohkem mikroobe kui neil, kes proteese ei kanna, sest proteeside pinnal elutseb väga mitmekesine seente ja bakterite kooslus. Proteesistomatiit on proteesiga kokkupuutuva suulimaskesta põletik. Selle põhjuseks ei ole protees, vaid proteesi pinnale ja pooridesse kogunev mikroobikultuur. Proteesistomatiidi vältimiseks tuleb proteese igapäevaselt põhjalikult puhastada.

Suunurkade põletik

Kulunud proteesid ja madaldunud hambumus põhjustavad angulaarset heiliiti e. suunurkade põletikku, sest volti vajunud suunurgad on pidevalt niisked.

Proteese hästi puhastades on võimalik ära hoida proteesidega seotud põletikke suus!

Väga harvadel juhtudel on täheldatud ka kontaktallergiat proteesi ja limaskesta kokkupuutepindadel. Selle kindlakstegemiseks tuleb aga kõigepealt välistada mikroobidest põhjustatud põletik. Pidevad põletikud suus ja halvasti istuv protees raskendavad söömist, patsient ei saa kõiki vajalikke toitaineid ja mikroelemente ning sellepärast organismi vastupanuvõime langeb.

Järelkontroll

Ka patsiendid, kellel oma hambad puuduvad, peavad käima igal aastal hambaarsti juures kontorollvisiidil.
Esimene kontrollvisiit hambaarsti juurde tuleks teha poole aasta möödudes pärast proteesi valmimist. Edaspidi peaks kontrollis käima korra aastas, kui pole muud põhjust tihedamaks külastuseks. Visiidi käigus kontrollitakse lisaks hammaste ja igemete tervislikule seisundile ka proteesi istuvust, sest muutused suus on nii aeglased, et patsient ei avasta neid enne kui need on põhjustanud suuremat kahju. Proteesi jäävad “lõdvaks” ka siis kui patsient kaalus alla võtab.
Lõualuu muudab pidevalt oma kuju ja vastavalt sellele tuleb korrigeerida ka proteesi. Vajadusel baseeritakse protees ümber, mille käigus lisatakse proteesi põhjale lõualuu kujumuutuse võrra plastmassi.

Juureravi on aeganõudev ja keeruline protseduur. Sageli on hambas mitu juurekanalit (üks kuni neli) ja juurdepääs tagumistele hammastele võib olla keeruline. Hambaarst püüab hammast säilitada, kuid mõnikord põletik ei allu ravile või juurekanalid pole läbitavad ning hammas tuleb vaatamata tehtud juureravile siiski eemaldada.

Pärast juureravi:

• võib ravitav hammas olla pisut tundlik või hakata isegi valutama. See on tingitud juurekanalisse paigaldatud medikamendist või juurekanali töötlemisest instrumendiga. Kuid need sümptomid peaksid ajaga siiski mööduma.
• ägeda põletiku korral ei pruugi juureraviga alustamisel kaebused ja valu kohe täielikult kaduda. Mõnikord võib mõne vana kolde (kroonilise juurepõletiku korral) avamisel põletik ägeneda. See on normaalne nähtus. Sellisel juhul võib arst välja kirjutada soovitada antibiootikumide kuuri või valuvaigisteid. Ravimeid peab võtma vastavalt arsti soovitustele ning antibiootikumide kuuri ei tohi enneaegselt lõpetada isegi juhul kui kaebused kaovad.
• kui valu, hoolimata valuvaigistitest, umbes nädala jooksul ei möödu või peaksid ilmnema näidustused nagu paistetus, palavik või mõni muu tõsisem haigusnäht, siis peaksite tulema uuesti arstile hammast näitama või vähemalt helistama kliinikusse, et saada juhiseid edasise käitumise osas.
• ärge sööge umbes tunni jooksul, sest hambale asetatud ajutine täidis on pehme ja võib koos toiduga hambalt eemalduda. Ajutise täidisega hammas on ka suhteliselt nõrk. Hoiduge hammustamast väga kõvasid toite, et vältida hamba serva murdumist.
• kui ajutine täidis ära tuleb, on vajalik esimesel võimalusel raviarsti poole pöörduda, ja uus ajutine täidis panna, et mikroobid uuesti juurekanalisse ei pääseks.
• tuleb hamba krooniosa taastada võimalikult ruttu, et vähendada hambaseina murdumise riski ja vältida juurekanalite uuesti infitseerumist.
• tuleb umbes aasta pärast hammast kontrollida ning teostada kontrollröntgen. Ka edaspidi on soovitav paari aastase vahega kontrollröntgenpilte teha, et olla kindel ravi edukuses.

Osalise või täieliku hambutuse tagajärjed

Põhjuseid, miks hambad tumenevad, on mitmeid:

• Suitsetamine
• Parkaineid sisaldavad toiduained (must kohv ja tee, punane vein, mustsõstrad, rauapreparaadid jt) ja ravimid
• Vanemaks saades muutuvad hambad tumedamaks, sest hambavaaba kiht kulub ja allolev tumedam hambaluu tuleb rohkem nähtavale. Lisaks muutub hammas vähem läbipaistvaks ja vähem valgust peegeldavaks.
• Üksiku hamba tumenemist põhjustanud trauma või juureravi, (mille käigus on jäänud veresooned korralikult hambast eemaldamata).
• Varajases nooruses tarvitatud antibiootikum – tetratsükliin või liiga suur fluoriidi sisaldus joogivees võivad põhjustada nii tugeva hambavärvi muutuse, et see valgendusele ei allu.

NB! Kuna värvimuutuse põhjused on erinevad, siis ei saa ette öelda kui palju ja kui kiiresti hambad valgemaks lähevad, indiviiditi on see väga erinev.
Kõige paremini alluvad valgendamisele kollaka tooniga hambad, veidi halvemini pruunika tooniga ning kõige probleemsemad on hallika tooniga hambad, mis ei pruugigi valgeks minna. Samuti sõltub tulemuse kestvus patsiendi edasisest eluviisist ja soovist hambaid valgena hoida.

Valgendada saab vaid oma hambaid, täidised ja kroonid ( ning muud proteesid) valgendamisega oma värvust ei muuda. Hammaste valgendamiseks on kõige ohutum pöörduda hambaravikabinetti konsultatsioonile. Enne valgendamist hinnatakse hammaste olukorda – ravitud peavad olema kõik hambaaugud ning eemaldatud hambakivi, et hambapinnad oleksid puhtad ja geel saaks mõjuda kõikidele hambapindadele.

Hammaste valgendamist on võimalik teha ka kodus. Selleks võetakse patsiendi hammastest jäljendid, mille põhjal hambalaboris valmistatakse kaped. Kape on individuaalne pehmest läbipaistvast plastmassist valmistatud vorm, mille sisse kantakse valgendusgeeli (karbamiid-peroksiid) ning mis seejärel pannakse hammastele. Geeliga kapet võib kanda öösel (geel on aktiivne 8-10 tundi) või mitmel lühemal perioodil päevasel ajal. Kapega valgendamise ajal ei tohi süüa ega suitsetada. Pärast valgendamist pesta kape ja hambad puhtaks.

NB! Kasutada võiks kapesid paar-kolm korda nädalas, et toime hammastele ei oleks väga tugev. Pärast kahe-kolmenädalast kasutamist tuleks teha paus, soovi korral võib hiljem uuesti hambaid valgendada. Negatiivseteks omadusteks võib olla hammaste tundlikkus või kui kape suus hästi ei istu, võib selle äär igemetele suruda ja tekitada igemeärritust. Kui geeli kape sisse liiga palju panna ja seda hakkab välja lekkima, võib geel ärritada keelt, kurku ja alla neelates ka magu. Samas positiivseks omaduseks on see, et patsient saab ise doseerida valgendava geeli hulka. Kui patsient tunneb, et hambad muutuvad kuumale-külmale tundlikuks, siis saab ta teha paari päevase-nädalase pausi. Pärast valgendamist pole soovitatav süüa paari tunni jooksul, sest hambaemail on vastuvõtlikum igasugustele pigmenteeruvatele toitainetele.

Hambaravikabinetis läbiviidava valgendusprotseduuri korral puhastatakse esmalt hambad. Igemed kaetakse spetsiaalse igemekaitsegeeliga, et valgendusgeel ei valguks hambapinnalt igemele. Seejärel kantakse hammastele valgendusgeel, mis aktiveeritakse spetsiaalse ZOOM-lambi (või laseri) valgusega. Lambivalgus suunatakse suhu ja lastakse 15 minutit toimida. Seejärel puhastatakse geel hammastelt maha ja pannakse uus kiht geeli ning lastakse jälle veerand tundi toimida. Kokku tehakse 3-4 15-minutilist tsüklit. Protseduuri lõpus geel ja igemekaitse eemaldatakse ning hambad loputatakse. Hammaste lõplik värvus saavutatakse paari päeva pärast, mil hamba niiskustase taastub.

Hambaravi kabinetis valgendamise peamiseks eeliseks on mugavus – ei pea kandma kapesid ning kiirus – protseduur kestab ligikaudu 1,5 tundi.

Hammaste valgendust ei soovitata teha rasedatele, rinnaga toitvatele emadele, alla 18 aastastelepatsientidele, suurte täidistega hammaste puhul, allergia või ülitundlikkuse puhul mõne valgendusgeelides kasutatava komponendi suhtes. Samuti ei sobi ZOOM-lambi (ja ka laseri) abil valgendamine juhul, kui esineb tundlikkust valgusreaktsioonide suhtes, fotokemoteraapiat saavatele isikutele ega melanoomi patsientidele. Patsientidel, kellel esineb hingamisraskusi või tugev neelamisrefleks, on raske läbida kogu protseduuri, kuna suu peab olema lahti korraga veerand tundi ja nii kolm või neli korda järjest. Samuti pole see protseduur soovitatav raskemate krooniliste haiguste korral.

Põhjuseid, miks hambad tumenevad, on mitmeid:

• Suitsetamine
• Parkaineid sisaldavad toiduained (must kohv ja tee, punane vein, mustsõstrad, rauapreparaadid jt) ja ravimid
• Vanemaks saades muutuvad hambad tumedamaks, sest hambavaaba kiht kulub ja allolev tumedam hambaluu tuleb rohkem nähtavale. Lisaks muutub hammas vähem läbipaistvaks ja vähem valgust peegeldavaks.
• Üksiku hamba tumenemist põhjustanud trauma või juureravi, (mille käigus on jäänud veresooned korralikult hambast eemaldamata).
• Varajases nooruses tarvitatud antibiootikum – tetratsükliin või liiga suur fluoriidi sisaldus joogivees võivad põhjustada nii tugeva hambavärvi muutuse, et see valgendusele ei allu.

NB! Kuna värvimuutuse põhjused on erinevad, siis ei saa ette öelda kui palju ja kui kiiresti hambad valgemaks lähevad, indiviiditi on see väga erinev.
Kõige paremini alluvad valgendamisele kollaka tooniga hambad, veidi halvemini pruunika tooniga ning kõige probleemsemad on hallika tooniga hambad, mis ei pruugigi valgeks minna. Samuti sõltub tulemuse kestvus patsiendi edasisest eluviisist ja soovist hambaid valgena hoida.

Valgendada saab vaid oma hambaid, täidised ja kroonid ( ning muud proteesid) valgendamisega oma värvust ei muuda. Hammaste valgendamiseks on kõige ohutum pöörduda hambaravikabinetti konsultatsioonile. Enne valgendamist hinnatakse hammaste olukorda – ravitud peavad olema kõik hambaaugud ning eemaldatud hambakivi, et hambapinnad oleksid puhtad ja geel saaks mõjuda kõikidele hambapindadele.

Hammaste valgendamist on võimalik teha ka kodus. Selleks võetakse patsiendi hammastest jäljendid, mille põhjal hambalaboris valmistatakse kaped. Kape on individuaalne pehmest läbipaistvast plastmassist valmistatud vorm, mille sisse kantakse valgendusgeeli (karbamiid-peroksiid) ning mis seejärel pannakse hammastele. Geeliga kapet võib kanda öösel (geel on aktiivne 8-10 tundi) või mitmel lühemal perioodil päevasel ajal. Kapega valgendamise ajal ei tohi süüa ega suitsetada. Pärast valgendamist pesta kape ja hambad puhtaks.

NB! Kasutada võiks kapesid paar-kolm korda nädalas, et toime hammastele ei oleks väga tugev. Pärast kahe-kolmenädalast kasutamist tuleks teha paus, soovi korral võib hiljem uuesti hambaid valgendada. Negatiivseteks omadusteks võib olla hammaste tundlikkus või kui kape suus hästi ei istu, võib selle äär igemetele suruda ja tekitada igemeärritust. Kui geeli kape sisse liiga palju panna ja seda hakkab välja lekkima, võib geel ärritada keelt, kurku ja alla neelates ka magu. Samas positiivseks omaduseks on see, et patsient saab ise doseerida valgendava geeli hulka. Kui patsient tunneb, et hambad muutuvad kuumale-külmale tundlikuks, siis saab ta teha paari päevase-nädalase pausi. Pärast valgendamist pole soovitatav süüa paari tunni jooksul, sest hambaemail on vastuvõtlikum igasugustele pigmenteeruvatele toitainetele.

Hambaravikabinetis läbiviidava valgendusprotseduuri korral puhastatakse esmalt hambad. Igemed kaetakse spetsiaalse igemekaitsegeeliga, et valgendusgeel ei valguks hambapinnalt igemele. Seejärel kantakse hammastele valgendusgeel, mis aktiveeritakse spetsiaalse ZOOM-lambi (või laseri) valgusega. Lambivalgus suunatakse suhu ja lastakse 15 minutit toimida. Seejärel puhastatakse geel hammastelt maha ja pannakse uus kiht geeli ning lastakse jälle veerand tundi toimida. Kokku tehakse 3-4 15-minutilist tsüklit. Protseduuri lõpus geel ja igemekaitse eemaldatakse ning hambad loputatakse. Hammaste lõplik värvus saavutatakse paari päeva pärast, mil hamba niiskustase taastub.

Hambaravi kabinetis valgendamise peamiseks eeliseks on mugavus – ei pea kandma kapesid ning kiirus – protseduur kestab ligikaudu 1,5 tundi.

Hammaste valgendust ei soovitata teha rasedatele, rinnaga toitvatele emadele, alla 18 aastastelepatsientidele, suurte täidistega hammaste puhul, allergia või ülitundlikkuse puhul mõne valgendusgeelides kasutatava komponendi suhtes. Samuti ei sobi ZOOM-lambi (ja ka laseri) abil valgendamine juhul, kui esineb tundlikkust valgusreaktsioonide suhtes, fotokemoteraapiat saavatele isikutele ega melanoomi patsientidele. Patsientidel, kellel esineb hingamisraskusi või tugev neelamisrefleks, on raske läbida kogu protseduuri, kuna suu peab olema lahti korraga veerand tundi ja nii kolm või neli korda järjest. Samuti pole see protseduur soovitatav raskemate krooniliste haiguste korral.

• Pesta hambad ja puhastada hambavahed hambaniidiga. Oodata vähemalt 30 min enne hammaste valgendama asumist, et vältida hammaste liigset tundlikuks muutumist.
• Teha kindlaks, et valgenduskaped oleks puhtad ja kuivad (niiskus vähendab valgendava geeli toimet).
• Asetada geel kapega suhu, kontrollida, et valgenduskape oleks ilusasti vastu hambaid. Geeli ülemäär, mis pressib välja, pühkida ära sõrme või salvrätikuga.
• Esimest korda valgendades on soovitav kanda kapesid 30 min – 1 tund. Seda aega võib pikendada kui hambad pole tundlikuks läinud või kui tundlikkus on väike. Tootjate sõnul võib 10% Opalescence geeliga (sisaldab 10% karbamiidperoksiidi) hambaid valgendada 8-10 tundi öösel ja 4-6 tundi päeval.
• Pärast suud korralikult loputada, valgenduskaped pesta ja kuivatada õrnalt.
• Valgendamist korrata seni kuni on saavutatud soovitud tulemus.
• Valgendamise ajal ei tohi süüa, juua ega suitsetada.
• Tundlikkuse tekkel jätta päev või paar vahele ning kasutada hammaste tundlikkust vähendavat geeli (Flor-Opal)(neutraalse pH tasemega viskoosne geel). Pesta hambad, asetada geel kapega suhu ja hoida seal öösel 8-10 tundi, võimalusel ka päeval.
• Hoida geeli ja kapesid jahedas ja varjulises kohas
• Hammaste valgendamise järgselt on soovitav kasutada Opalescence hambapastat, mis on madala abrasiivsusega ja rohke fluorisisaldusega.
• Et hinnata hammaste lõplikku värvi õigesti peab olema möödunud vähemalt 2 nädalat.
• Tootjafirmade sõnul peaks tulemus püsima kuni kaks aastat. Suitsetamise, kohvi, punase veini, porgandi mahla jt pigmendi rikaste ainete tarbimisel tumenevad hambad kiiremini

NB! Materjal valgendab ainult hambaid, täidised ja kroonid (ning muud proteesid) valgemaks ei lähe.

NB! Ei saa ette öelda, kui palju ja kui kiiresti hambad valgemaks lähevad, indiviiditi on see väga erinev.

Miks nii palju röntgeneid peab tegema?

Patsient üldjuhul loodab kontrollvisiidile tulles, et arst leiab üles kõik probleemid, mis suus on, et need siis hiljem ravi käigus ära parandada.
Selleks, et saada täielik ja täpne ülevaade kõigist suus esinevatest probleemidest, ei piisa ainult suhu vaatamisest. Õige diagnoos viib ka õige ja adekvaatse ravini. Panoraamröntgen tehakse praktiliselt kõikidele patsientidele, kes esmakordselt visiidile tulevad. Sellelt näeb suuremaid auke, juureravitud hambaid, teostatud juureravide kvaliteeti, võimalikke juurealuseid põletikke, tarkusehammaste asendeid, hammaste luukinnituse kvaliteeti jne.
Panoraamröntgen on ülevaatlik pilt, millele lisaks tehakse vahel täpsustavad röntgenid, näiteks BW-pildid (bitewing). Need on röntgenid, mis aitavad leida väiksemaid auke hammaste vahedes, mida ei pruugi panoraamröntgenil ega suus näha olla. Kuna rasedatel tehakse röntgenuuring vaid äärmisel vajadusel, tehakse rasedana kontrolli tulnud naisel raviplaan ainult selle põhjal, mida suus näeb. Kuna nii võib päris mitu auku leidmata jääda, tuleks rasedatel pärast sünnitust tulla röntgeneid tegema.
Kokkuvõtteks ütleksingi, et ilma röntgeniteta teostatud hambaravi korral ei saa patsiendile kindlalt väita, et ravi lõppedes on kõik hambad korras.

Käisin just aasta tagasi kontrollis. Kuidas mul järsku nii palju auke on tekkinud?

Sellel võib olla mitu põhjust. Esiteks, augud ei teki üleöö. Esmalt tekivad muutused hamba pindmises kihis, emailis. Kui patsiendi suuhügieen ja toitumisharjumused ei muutu, areneb auk edasi, kuni see läbistab emailidentiini piiri. Kui auk on jõudnud dentiini, tulebki see ära parandada. Nii võibki juhtuda, et aasta tagasi oli mitu emailikaariest, mis jäid jälgimisele, kuid mis nüüdseks on arenenud dentiinikaarieseks.
Teine põhjus on see, millest eelpool juttu oli – diagnostika. Auke ei pruugi avastada, kui ei ole tehtud röntgenuuringuid. Lisaks mängib rolli see, et kõik arstid on inimesed ja võivad vaadata hambaid eri pilguga – osad jätavad rohkem jälgimisele, osad jälle parandavad punktuaalselt kõik pisivead ära. Nii võibki arsti vahetades tulla üllatus, et auke on palju.
Jälgimisele jätmine, mis tavaliselt tähendab seda, et see koht vaadatakse järgmises kontrollis üle, ei ole üldse halb variant. Halvem on see, kui parandatakse hammast, mis tegelikult üldse parandamist ei vajanudki.
Seetõttu olekski vajalik käia kord aastas kontrollis, eriti siis, kui midagi on jäetud jälgimisele. Haruharva, kui patsiendil on tõesti väga head hambad, kutsun kontrolli ka kahe aasta tagant.

Ma ju pesen iga päev kaks korda hambaid. Miks mul ikka hambad lagunevad?

Hambaaukude ehk kaariese tekkes ei ole oluline ainult hügieen. Selleks, et kaaries tekiks, on vaja mikroobe ning toitu nendele mikroobidele (suhkrut).
Suu bakterite koosseis kujuneb varases lapsepõlves ning see, kui palju seal on kaariest tekitavaid baktereid, sõltub pigem lapsevanematest ja teistest lähedastest inimestest. Kui lapse suhu satub midagi, mis on täiskasvanu süljega saastunud, kandub osa selle täiskasvanu suu mikroobidest lapsele üle. Nii võibki halvad hambad “pärida”. Hammaste harjamine ja hambavahede niiditamine lihtsalt vähendavad mikroobide hulka suus.
Kui suus on kaariest tekitavad bakterid olemas, on ikkagi võimalik auke ära hoida sellega, et mitte pakkuda neile pidevalt toitu. Kui inimene sööb, toidab ta samal ajal ka oma suus elavaid mikroobe. Need muudavad toidus oleva suhkru happeks ja tekibki happerünnak. Sellest pole midagi, kui inimene sööb 3-5 korda päevas. Kaaries tekib siis, kui suus on pidevalt happerünnak happerünnaku järel. Hambad peaks olema vahepeal ka neutraalses keskkonnas. Selleks tuleb süüa mitte rohkem kui 5 korda päevas ning vahepeal
ei tohi mitte midagi näksida, sest praktiliselt iga toit ja jook on toit ka mikroobidele. Eriti tasuks vältida suhkrut ning toite, mis mõjuvad pikka aega (pulgakommid, lutsukommid, aga ka näiteks saiakesed, mis tekitavad väga pika happerünnaku). Janu puhul juua vaid vett.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui hügieen on korras, aga hammastesse tekivad uued augud, on põhjuseks liigne näksimine.

Kuidas saab tekkida hambapõletik, kui hammas on suretatud?

“Hammas on suretatud” on tavaline väljend selle kohta, et hambas on teostatud juureravi. Juureravi tehakse tavaliselt siis, kui kaaries on nii sügav, et ulatub hamba “närvini” ehk pulbini. Juureravi seisnebki selles, et hamba pulp eemaldatakse, juurekanalid puhastatakse ja täidetakse tihedalt. Juureravi eesmärk ongi juurekanalite puhastamine ja täitmine nii, et mikroobid sinna ei pääseks ega seal ei kasvaks.
Kui arst ütleb, et juureravitud hammas on põletikus, ei tähenda see seda, et hamba pulp oleks põletikus, vaid põletik on hamba juure tipu ümber luus. Juurekanal kulgeb hambajuure sees kuni juure tipuni, kust kaudu edasi pääseb luusse. Kui mingil põhjusel peaks mikroobid ikkagi levima ja kasvama juure sees ka pärast juuretäidise tegemist, ärritavad nad juuretippu ümbritsevat luud. Vastuseks sellele tekib juure tipu ümber põletik. Neid põhjuseid, miks
juureravitud hammastel põletikud tekivad, on väga palju: mõrad juurekanalites, lisakanalid, mida on raske või võimatu ravida, hõre juuretäidis, täidise lekkimine jne.
Niisiis ei ole suretatud hamba põletik mitte hamba sees, vaid hamba juuretippu ümbritsevas luus.

Mul just mõned kuud tagasi võeti hambakivi, kuidas seda jälle nii palju on?

Hambakivi on kõvastunud hambakatt. Hambakatust tekib kivi süljes leiduvate mineraalide mõjul. Kui hambakatt püsib hamba pinnal pikka aega, kõvastub see sülje abil ja tulemuseks ongi hambakivi. Kõige tavalisem koht, kuhu kivi tekib, on alumiste eeshammaste tagumine pind, sest seal lähedal on süljenäärmete avad, kust pidevalt sülge eritub. Ilmselt on sealt ka üsna raske hambaid puhastada. Pärast hambakivi eemaldamist võib uus kivi juba kahe nädalaga tekkida, kuid see, kui kiiresti kivi tagasi tuleb, oleneb juba patsiendist endast. Hambakivi teke on märk sellest, et patsient ei ole kodus hambaid lõplikult katust puhtaks saanud.
Tavaliselt kaasneb hambakiviga ka igemepõletik ning kui igemepõletiku tagajärjel hakkab hammast kinni hoidev luu taanduma, tekib haigus nimega parodontiit. Seda haigust saab hea hügieeni ja regulaarse igemetaskute puhastamisega peatada, kuid täielikult tagasi pöörata mitte. Niisiis on ebarealistlik oodata, et ühe visiidiga hügienisti juurde hammaste kinnitusluu tagasi tuleb.

Seda teavad kõik, et regulaarne hammaste harjamine, hambaniidi kasutamine ning hambaarsti külastamine hoiavad hambad tervena. Üllatusena võib tulla see, et hammaste tervis mõjutab ka südame seisundit.

Igasugune põletik mõjub organismile halvasti. Pidev infektsioonikolle põhjustab stressi ning nõrgestab immuunsüsteemi. Igemepõletikku ehk hammast ümbritsevate kudede infektsiooni põhjustab peamiselt bakter, mis tekib hambakatus. Hambakatt on toidujääkide ladestus hamba pinnal. Katuga kaetud hambale kogunevad kergesti bakterid. Aja jooksul katt mineraliseerub ja muutub hambakiviks. Kuna kivi tekib hamba ja igeme piirile, siis ärritab see igemeid ning põhjustab nende põletikku. Ravimata infektsioon levib järjest sügavamale ning kahjustused tekivad ka hammast ümbritsevas luus, mille tulemusel hakkavad hambad liikuma.

Puudulik suuhügieen ja veritsevad igemed lasevad kuni 700 eri liiki bakteritel siseneda vereringesse. Ühe uuringu põhjal oli nendel inimestel, kellel esines suus infektsiooni tekitavaid baktereid, suurem risk saada kaela koronaararterite ateroskleroos. Ateroskleroos tekib siis, kui rasvaladestused ja teised veres olevad ühendid kinnituvad arteri seintele. Ladestused muudavad arterid järjest kitsamaks ja selle tulemusel võib tekkida tromb, mis peatab verevoolu. Tagajärjeks on infarkt või insult. Samuti võivad verre sattunud bakterid põhjustada sepsist ehk veremürgistust.

Ka lagunevate ja ravimata hammaste alla võib tekkida juurepõletik, mis samamoodi kahjustab südant. Mädakolle tekib hambajuure ümber ja ei pruugi alati kaebusi põhjustada. Vahel tuleb inimesele see suure üllatusena. Seetõttu on oluline teha kord aastas hammastest röntgenpilt, et veenduda põletikuvabas suus. Kindlasti tasub eemaldada lagunevad hambajuured, mis lisaks ebameeldiva hingeõhu põhjustamisele, on väga suured põletikukolded.

Et hoida end ja oma südant tervena, pole vaja teha muud kui:

1. harjata hambaid kaks korda päevas kaks minutit korraga;
2. kasutada üks kord päevas hambaniiti või hambavaheharju;
3. vältida suitsetamist;
4. ravimite pideval tarvitamisel pöörata suuremat tähelepanu suuhügieenile, kuna mõned medikamendid võivad suurendada riski igemehaigustele;
5. külastada oma hambaarsti regulaarselt, kes annab tagasisidet suuõõne tervise kohta.

Hambakaunistused on väärismetallist (kullast), kivikesena (Swarovski) või mõlemad koos õhukesed (~ 0,5mm) kaunistused, mis paigaldatakse hamba pinnale.

Koos patsiendiga valitakse välja hammas, millele soovitakse kaunistus paigaldada.

Protseduuri kestvuseks on maksimaalseltA kuni 15 minutit. Hambakaunistuse panek on valutu ja ei kahjusta hambapinda (midagi ei puurita, vaid kaunistus kleebitakse hambale spetsiaalse materjaliga).

Samuti on valutu hambakaunistuse eemaldamine, kui selleks tekib tahtmine või vajadus. Hambapind on sama sile, kui enne hambakaunistuse panekut. Kaunistus püsib hambal kuid või aastaid. Kõva toidu närimine ja traumad võivad põhjustada hambakaunistuse ära tulemist. Kui kaunistus on mingil põhjusel ära tulnud, kuid ei ole murdunud, saab sama kaunistuse ka tagasi panna.

Pea kõikides toitudes leidub suhkruid, millest saavad energiat suus elavad bakterid. Kui sööte liiga tihti, siis on happerünnak kestev ja see lõhub hambaid. Kui sööte neli korda päevas ja jätate piisavalt pause, siis on süljel aega happerünnaku tagajärgi taasmineraliseerida. Pidev näksimine ei ole hea, sest see rikub hamba loomulikku tasakaalu ja happerünnaku tagajärgede parandamisele kulub rohkem aega.

Happelised toiduained muudavad hambakoe pehmeks. Karastusjoogid ja energiajoogid sisaldavad sidrunhapet, mis kahjustab hambapinda vahetult. Samuti on neis suur suhkrusisaldus, mis annab taas energiat bakteritele.

Mida kauem on toiduaine hambapinnaga kontaktis, seda kestvam on happerünnak. Seetõttu oleks hea toidukord lõpetada suhkrut mittesisaldava toidu või joogiga. Joogiks on sobiv tarbida puhast vett.

Hambasõbralikud toiduained on suhkruvabad või vähese suhkrusisaldusega. Neid on bakteritel keeruline oma ainevahetuses kasutada. Suhkrut sisaldavat toitu tuleks võimalikult vähe aega hammastega kontaktis hoida. Taimse toortoidu söömine on hambasõbralik. Ka piimatooted on hambasõbralikud, sest sisaldavad rasva, proteiini ja kaltsiumi. Pähklid on suure kaltsiumi- ja õli sisaldusega ning vähendavad happerünnaku tugevust. Šokolaad on hea, sest sisaldab päris palju rasva. Rasvad aitavad suud toidujääkidest puhastada.

Kui toitute hambasõbralikult, pesete kaks korda päevas hambaid ning käite regulaarselt hambaarsti juures hammaste ülevaatusel, siis on teie hambad terved.

Kui tunnete lühiajalist valu, mis tekib kokkupuutel külma/kuuma, happeliste toitude/jookide või surve korral, siis võivad teil olla tundlikud hambad. Ka mõned hambaraviprotseduurid nagu täidiste asetamine või valgendamine võivad põhjustada tundlike hammaste valulikkust, kuid selline tundlikkus on enamasti mööduv.

Peamiseks põhjuseks on igemete taandumine, mille tagajärjel paljastuvad hambajuurel asuvad väikesed avatud torukesed ehk dentiinikanalid. Need avatud torukesed suunduvad otse hambanärvi ja põhjustavadki valu.

Tundlikud hambad 3

Kui hambad on tundlikud külmale/kuumale, tuleks võimalusel vältida väga külmade/kuumade söökide ja jookide tarbimist. Temperatuuride järsk muutumine lõhub hambaid ning seetõttu ei ole mõistlik üheaegselt tarbida kuuma kohvi ja külma jäätist.

Kui hambad muutuvad tundlikuks happelise toidu tagajärjel, tuleks vältida happelisi sööke/jooke. Sidrunivesi, õunad, mullivesi jmt tuleks sel juhul asendada millegi muuga. Õunad on ka põhjuseks, miks eestlaste hambad on tundlikumad just sügisepoole. Happelist toidukorda võiks neutraliseerida kas juustu, pähklite, piimatoodete või puhta veega.

Soovitame kasutada tundlikkust leevendavaid hambapastasid. Neis sisalduv toimeaine sulgeb dentiinikanalid ja nii takistub ärrituse edasikandumine hambanärvi suunas. Efekti saavutamiseks tuleb neid kasutada 4-6 kuud.

Liiga kõvade harjastega hambaharja kasutamine või liiga tugev harjamine põhjustavad hambakaela abrasiooni, mille tulemusena taandub ige hambakaela piirkonnast ning seejärel harjatakse hambajuure pinnalt ära ka juuretsement. Seepärast võiks hambapesuks kasutada spetsiaalselt tundlikele hammastele mõeldud hambaharja. Ülipehmed puhastusharjad kulutavad tundlike hammaste pinda vähem kui keskmised või kõvad.

Kui need toimingud ei leevenda hammaste tundlikkust, siis tuleks minna hambaarsti vastuvõtule, kus hambaarst selgitab välja tundlikkuse põhjuse ja soovitab vastavat ravi. Hambaarst saab ravikabinetis kasutada dentiinikanalite sulgemiseks ka spetsiaalseid kaitselakke. Ulatuslikud hambakaelale tekkinud defektid saab katta ka täidismaterjaliga.

Hambad võivad olla tundlikud ka siis kui neis on auk või mõra. Siis tuleb lihtsalt minna hambaarsti vastuvõtule ja lasta hammas ära parandada.

Pigmenteerunud hambad, halb hingeõhk, kaaries, parodontiit, igemete taandumine ja vähk võivad olla tagajärjed, mis järgnevad suitsetamisele.

Suitsetamine põhjustab igemehaigusi ja hammaste lagunemist. Tulemuseks võib olla ka hammaste väljalangemine. Suureneb oluliselt oht haigestuda kopsu-, suu-, kõri-, söögitoru-, neeru-, põievähki jne. Mida rohkem sigarette päevas tarbitakse, seda suurem on risk.

Suitsetamine põhjustab ka hingamisteede ärritust ja kopsuhaigusi; suureneb risk haigestumiseks südamehaigustesse (insult, infarkt); põhjustab meestel impotentsust ning naistel väheneb viljakus.

Mokatubakas (huuletubakas, snus) on niiske jahvatatud tubakas. Tavaliselt pannakse see suhu ülemise huule alla. Hoitakse suus mõnest minutist kuni mõne tunnini. Nikotiinisisaldus on tal suurem kui sigarettidel ja see võib põhjustada suuõõne vähki. Mokatubakas tekitab suuremat sõltuvust kui suitsetamine, sest nikotiini tase organismis on ühtlasem kui sigareti suitsetamisel. Tubakas sisalduv nikotiin põhjustab igemetes vereringe häirumise, mille tulemusena tekib igemepõletik.

Tubakatarvitaja suulimaskest muutub paksemaks ja tekivad valged laigud, mis võivad olla kasvajaeelseks seisundiks. Snusi tarbimist on iseloomustatud ka kui suitsetamisest loobumise võimalust, paraku on ainest endast hiljem sama raske loobuda.

70-75% maakera pinnast moodustab vesi, mida on ~1 338 000 000km3. Vesi ei kao ega teki, sama kogus vett on eksisteerinud maal miljoneid aastaid.

Organismis moodustab vesi ⅔ inimese kehamassist. Nii suur kogus seetõttu, et tal on meie kehas palju tähtsaid ülesandeid. Vett on vaja rakkude elutegevuseks, toitainete ja hapniku transpordiks, jääkainete väljutamiseks, vesi hoiab kehatemperatuuri stabiilsena ja kaitseb elutähtsaid organeid, osaleb kehavormide säilitamises ja on oluline naha tervisele.

Organismi veesisalduse vähenemisel 1% tekib janu, 6-8% tekib teadvusekadu, vähenemisel 10% hallutsinatsioonid ning vähenemisel 12% inimene sureb. Inimese päevane veevajadus on 1,5-2 liitrit. Elu jooksul tarbib inimene u 35 tonni vett. Inimene võib elada toiduta kuu aega, veeta mitte üle nädala. Eks seetõttu vett maailmas nii palju leidubki.

Hammastele on kraanivesi kasulik, kuna sisaldab fluori. Fluoriidid võitlevad kaariese vastu, tugevdades hambaemaili ja remineraliseerides hapete poolt kahjustatud hambaid. Fluoriidide sisaldus kraanivees on eri piirkondades väga erinev ka Eestis. Optimaalne fluori sisaldus on 0,7-1,2mg/l. Pudeliveed sisaldavad aga vähem või üldse mitte fluoriide, seetõttu tuleks eelistada kraanivett.

Vesi võiks olla kindlasti esimene valik janu kustutamisel. Hambaaukude tekke põhjuseks on toidus ja joogis olev suhkur, mida kaariesebakterid kasutavad hammaste lagundamiseks. Mahlad ja karastusjoogid sisaldavad aga väga palju suhkruid. Seetõttu on janu kustutamine magusate jookidega pidev toiduallikas bakteritele. Mahla võib juua toidukordade ajal, kui keskkond suus on juba happeline. Pärast söömist võiks aga loputada suud alati veega, et uhuda ära toidujäägid ning taastada suus neutraalne keskkond.
Ka gaseeritud vesi ei ole ohutu. Kõik karboniseeritud joogid – limonaadid, energiajoogid ja ka mullivesi – sisaldavad süsihappegaasi, mis teeb joogi happeliseks ning soodustab suus kaariesealti keskkonna tekke.

Kohvi joomise järgselt on samuti kasulik loputada suud veega. Kuum kohv tekitab hammastesse mikropragusid, kuhu jääb kohvipigment paremini kinni. Vett juues loputad kohvi jäägid suust ning hammaste vahelt ja hambad ei pigmenteeru nii kergelt.

Veel on oluline roll ka spordis. Treenides on tähtis olla hüdreeritud. Tihti kasutatakse vastupidavuse parandamiseks ka toidulisandeid ja spordijooke, mis on aga samuti happelised ja magusad ning hammaste tervisele kahjulikud. Seejuures on oluline juua spordijookidele peale vett, mis taastaks neutraalse PH suus ning leevendaks vedelikukadu.

48 tundi EI TOHIKS:

• suitsetada;
• juua teed (ka taimset), kohvi, kakaod, mahla, veini ning teisi alkohoolseid jooke, koolat ja muid karastusjooke
• süüa värvilisi juur- ja puuvilju, marju, keediseid (lubatud on keedetud kartul, kapsas, lillkapsas)
• süüa looduslikke või kunstlikke värvained sisaldavaid toite (näiteks puuviljalisanditega jogurteid, värvilisi dessertkreeme, šokolaadi, šokolaadikohukesi, kiirsuppe, kastmeid, puljongikuubikuid, margariini, maitseaineid, taimeõli)
• tarbida tooteid, mis sisaldavad värvaineid (E100 – E180)

Pärast hammaste valgendamist on soovitatav kasutada õrnatoimelisi hambapastasid (nt.Opalescence, GUM Sensitive jms), mis aitavad hambaemailil taastuda. Samuti tuleks vältida tugevat hõõrumist hammaste pesemisel. Kuna valgendamine rikub mingil määral hammaste kaitsekihti (mis ajapikku taastub), siis oleks soovitav nädala jooksul mitte süüa hambaid pigmenteerivaid toite-jooke ega suitsetada.

Vahetult pärast valgendamisprotseduuri võib esineda hammaste tundlikkust. Hambaemaili remineralitsiooni kiirendamiseks ja tundlikkuse vähendamiseks on soovitav valgendamisjärgselt kasutada spetsiaalseid geele (nt Flor-Opal, UltraEZ).

Et hambad püsiksid valgendusprotseduuri järgselt valged, tasuks mõelda ka oma harjumuste muutmisele.

Juua võimalikult palju vett, vähendada kohvi, tee ja karastusjookide joomist. Lisaks karastusjookides olevatele värvainetele, sisaldavad nad ka palju happeid, mis kulutavad hambaemaili. Hambaemaili kulumisel hakkavad hambad paistma kollakamad, sest allolev dentiin kumab rohkem läbi.
Kord aastas on soovitav teha hammastele sooda-survepesu („air-flow“), et eemaldada nii hammaste pinnale kogunenud mustus.

Ilusat naeratust!

Kui Teil on just hammas eemaldatud, aitavad järgnevad soovitused Teil hamba eemaldamisele järgnevatel päevadel õigesti käituda. Kui aga ilmnevad komplikatsioonid, ärge häbenege uuesti hambaarsti poole pöörduda.

• Suhu asetatud marlitups hammustage kokku ning hoidke haaval 20 – 30 minutit.
• Valu. Hamba eemaldamisele järgnev haava valulikkus on normaalne, sest anesteetikumi mõju hakkab kaduma. Valu vähendamiseks kasutage valuvaigisteid.Tbl. Paracetamol 500 mg x 4 ööpäevas või tbl Ibuprofen 400 mg x 4 ööpäevas.

  NB! Atsetüülsalitsüülhapet (aspiriini) sisaldavad valuvaigistid võivad suurendada verejooksu.

• Ärge häirige haava – ärge katsuge haava sõrmega ega häirige keelega, kuna nii võite tekitada ärrituse, infektsiooni ja/või veritsuse. 24 tunni jooksul on soovitav mäluda vastassuupoolega.
• Suu loputamine ja hammaste pesu. 3 tunni jooksul ei tohi süüa ega juua. Ärge tarvitage kuuma kohvi, teed ega alkoholi. Hamba eemaldamise või operatsiooni päeval ei tohi suud loputada. Hiljem võib õrnalt suud loputada kerge soolveega (0,5 tl soola 1 klaasi vee kohta) iga söögikorra järel, kui haav ei veritse.Suud võib loputada ka leige kummeliteega. Loputamisega tuleb olla ettevaatlik, sest liialt hoolas loputamine võib takistada verehüübe tekkimist, mis on vajalik haava korralikuks paranemiseks. Kui püüate seda klompi eemaldada, tekib enamasti suurem veritsus. Kuna vereklomp uuesti ei teki, võib haav muutuda väga valulikuks. Sel juhul tuleb Teil pöörduda tagasi arsti juurde.
• Hamba eemaldamise järgselt võib haava piirkonnast immitseda verd. Jätkuva veritsuse puhul võib asetada haavale steriilse marlitampooni ja suruda lõualuud kokku. Vajadusel vahetada marlitupsu 20-30 min järel. Samuti võib põse piirkonnas hoida jääkotti.
• Verejooks võib tekitada verevalumi, mis levib lõualuusse. Turse ja verevalumi vältimiseks tuleks hoiduda füüsilist pingutust nõudvatest töödest ja spordist umbes 5 -7 päeva. Verevalumid kaovad tavaliselt 1 nädala jooksul jälgi jätmata.
• Harjamine. Ärge harjake oma hambaid 8 tunni jooksul. Hiljem tasub harjata õrnalt, vältides haava puudutamist. Hea suuhügieen hoiab ära põletiku.
• Ärge suitsetage vähemalt 12 tunni jooksul – suitsetamine soosib veritsust ning segab haava paranemist.
• Palavik. Kehatemperatuur võib hamba eemaldamise või lõikusele järgneval päeval tõusta. Kui see püsib, tuleb pöörduda tagasi arsti juurde.
• Toitumine. Pehme jahe toit. Kõvemale toidule võib üle minna siis, kui selle söömine ei tekita valu.

KOMPLIKATSIOONIDE TEKKIMISEL PÖÖRDUGE ARSTI POOLE